Tekst: Tiit Paulus
Fotod: erakogu

1989. aastal alustasin õpetamist Kuressaare Lastemuusikakoolis. See oli aeg, mil polnud pille, õpikuid ega õppekavasid. Sügiseti olin kaks esimest kuud tavaliselt pillimeister, kes pidi ümber tegema ja kohandama seitsmekeelseid ja muid imekitarre. Olin tüdinud õpilaste vihikutesse konspekte sirgeldamast ja võtsin ette kitarriõpiku kirjutamise. Selleks lugesin läbi kõik tol ajal olemas olnud kitarriõpikud; kõige kosutavam kirjandus oli Mick Goodricki „The Advancing Guitarist“, mille ostsin Fazeri muusikapoest Helsingis.

Oma õpikusse panin kirja kõik, mis mulle oluline tundus, ja mõne õpilase puhul on see mulle tänini mugavaks käsiraamatuks. „Mõne“ sellepärast, et soovid-tahtmised on ajas muutunud ja massimeedia kujundab nii võimsalt noorte muusikalist maitset, et seda saab ainult üle kavaldada.

Üht-teist ajahämarusest

Kitarr on arvatavasti populaarseim muusikainstrument läbi aegade. Mäletan lapsepõlvest, et nii minu kui mu naabripoisi kodus oli seina peal naela otsas helesinise paelaga seitsmekeelne kitarr. See oli üks sõjajärgse aja vähestest pillidest, sest akordion või koguni klaver olid juba luksusesemed. Naabripoisil oli ka kandlesarnane riistapuu, mille keelte alla sai panna lillepiltidega kaunistatud ilusa papist tabulatuurilehe. Märgitud kohtadel keeli tõmmates kostis mõni tuttav meloodia ja rõõm sellest oli kirjeldamatu. Rohkem ei osanud nagu tahtagi.

Olime naabripoisiga ühed suured meistrimehed. Tegime seitsmekeelsed pillid ümber kuuekeelseteks, värvisime mustaks, tõmbasime valged jutid servadesse ja lakkisime üle. Kõrvaklapid lammutasime ära, sealt saime magnetpoolid – ja helipead olidki olemas. Võimendajat asendas edukalt raadioaparaat: naabripoisil oli kodus eestiaegne Philips, sealt tuli väga mahe heli. Kusagilt ilmusid salakaubana välismaa ajakirjast pildistatud ähmased kitarri akorditabulatuurid, laulsime kenasti kahel häälel ja vihtlesime kidrasid saateks. Naabripoiss oli nii usin, et uuristas kustutuskummist tabulatuuritempli ja nii sai koolivihiku leht tablaruudustikke täis tembeldatud.

Lugusid kuulasime jaamadest „Radio Luxembourg“ või „Radio Nord“, sealt tuli meie arvates head muusikat. Mõnikord pidi kaua aega ootama, et sama lugu uuesti kuulda, sest magnetofone veel polnud. Ainuke võimalus oli lood raadiost ära õppida, st. meloodia ja harmoonia pidid lihtsalt kiiresti meelde jääma. Tänaseni ei oska ma kirjeldada tunnet, kui kuulsin juhuslikult raadios mängimas kitarri, kontrabassi ja trumme. Hiljem sain teada, et see oli jazzmuusika ja arvatavasti võis see olla Barney Kesseli trio. Ma ei oska seda seletada, kuidas see mind mõjutas, aga sellest hetkest otsisin raadiost ainult sellist muusikat. Tagantjärele tarkusest võin nüüd öelda, et see oli arvatavasti svingiva rütmi energia, mis mind mõjutas – muust ei võinud ma ju tol ajal aru saada. Tänu muusikale jäi nii mõnigi suurem lollus tegemata: aitäh sulle, kallis kitarr!

Kui biitlid meile jõudsid, olid minul svingitunnid juba alanud. Tunnistan ausalt, et mina pole ühtegi telefoniputkat rüüstanud. Biitlite ajal algas üleüldine kidrategu ja helipäid saadi ka telefoni magnetpoolidest… Aga pikkadest plikajuustest ei pääsenud minagi. Muusika köitis nii, et suurema poisina astusin Tallinna Muusikakooli kontrabassiga sisse ja 1. kursuse lõpus trompetiga välja. Kitarri tol ajal õppida ei saanud.

Tabulatuuridest ja solfedžost

Tänapäeval on internetis levinud kõikvõimalikke kitarriõpetusi ja populaarseimad on need, kus kasutatakse tabulatuure, sest seal pole vaja nooti tunda. Enamik õpilasi tuleb kooli juba teatud eelteadmistega kitarriakordidest ja nendeks on reeglina paar-kolm tüüpakordi, mis on kusagilt tabulatuuridena nähtud-õpitud. Laulusõnade kohale on märgitud kitarriakordid, enamik rahuldub sellega ja ongi kogu lugu. Midagi uut pole siin päikese all, ainult nüüd on tark- ja riistvara kandiku peal ees ootamas: võta ainult! Iseasi, mida sa selle kõigega peale hakkad?

Õpetan juba 22 aastat Kuressaare Muusikakoolis kitarrimängu rütmimuusikas ja üha sagedamini tulevad minu juurde õppima ka teiste erialade õpilased. Ikka ja jälle kogen, et solfedžost on neil auklik arusaam. Palusin kord üht seitse aastat klassikalist klaverit ja solfedžot edukalt õppinud last, et ta laulaks mulle harmoonilise minoori. Ta ei saanud sellega hakkama, aga klaveril vuristas küll – see ongi tabulatuur ehk „sõrmemälu“, mis iseenesest on arvatavasti kõige vanem õppimisviis. Kuidagimoodi tuleks see ühendada loova muusikaga. Eks see olegi solfedžo ülesanne, aga paljudele õpilastele tundub see igava ja tüütu õppeainena, millest annab ära viilida.

Rütmimuusikat, mille alla liigitatakse ka jazzmuusika, on tänapäeval võimalik Eestis õppida juba ülikoolitasemel ning õppematerjale on internetis ja paberkandjal piisavalt palju. Mina saan kirjeldada ainult oma õpetamisviisi: see algab rohujuure-tasandilt. Kõige nooremad on olnud 8-aastased. Tulemusi võib kuulata-vaadata internetiaadressil www.kuressaare.ee/muusikakool  – klikkides „õpetajate ja abipersonali“ all Tiit Pauluse nimele, avaneb sealt mitmesugust materjali, muuhulgas ka videoid. Minu 22-aastane praktika ütleb mulle, et jazzmuusikas ei saa pilliõpet ja solfedžot eraldi õppeaineteks lahutada.

Mida sa siis ikkagi kuuled, kui muusikat kuulad?

Me tajume muusikat kuulmismeelega ja seetõttu sellest ka alustan. Kõike, mida annab muusikas mõõta, tuleb ka mõõtma õppida.

Rütm. Näiteks 4/4 taktimõõdus tammudes ja käteplaksuga erinevaid taktiosi lüües tekib erinev tunne. See oleks nagu midagi iidsest šamaanlusest, sest rütm – tants – on ju keha füüsiline aisting, mis mõjutab lõpuks ka mõtlemist. Rütm ongi olulisim – kõik siin maailmas allub teatud rütmidele. Head rütmitaju on vaja vahetult improviseerimisel just nüüd ja praegu, mitte eelnevalt kätesse õpitult.

Kord jutustas üks soome kitarrist mulle toreda loo: neil oli külalisesinejaks keegi ameerika muusik, kes oli maailma läbi rännanud. Too olla rääkinud, et kõikjal, kus rütmis on rõhk takti 1. ja 3. löögil, on tegemist militaristliku muusikaga, näit. sõjaväemarssidega. Kui rõhk on takti 2. ja 4. löögil, siis on tegemist lendleva ja õhulise svingiva rütmiga. Kas pole lõbus ja mõtlemapanev tähelepanek?!

Meloodia tähendab intervalle ja selleks tuleb lemmikmuusikapala viis intervallideks lahti harutada. Olen kasutanud ka sellist fantaasiat, et kord ehitas üks puusepp redeli, millel oli 8 pulka. 3.-4. ja 7.-8. pulga vahed olid millegipärast poole kitsamad. Redeli 1. pulgast järgmisteni on kindlad vahemaad, mida saab oma häälega mõõta.

Esimeseks pulgaks sobib enamasti kitarri 2. või 3. keele heli. See ongi mažoorne heliredel e. duurskaala – sellega on lapse kõrv meie kultuuris nagu juba ette harjunud. Seda redelit võib kujutada kitarri kaelal ja kitsam vahe redelipulkadel ongi üks krihv-aste e. pooltoon, järelikult terve toon on siis kaks krihv-astet. Sellisel redelil koos häälega „turnides“ on astmetaju reaalselt saavutatav ja see kõik toimub enne, kui nootide nimedki selgeks saavad. Improviseerimisel on tähtsam osa kuulmisel – küllap need nootide ja intervallide nimed ka ükskord tulevad, kui vaja!

Siit edasi: intervallidel on kõlavärvid. Olen õpilastele näidanud sekundi murdosa vältel peopesas mingi kindla värvusega eset – loomulikult kõik tunnevad värvi ära. Just niisama selgeks peavad saama kuuldeliselt ka intervallide kõlavärvid. Õpilane peab lõpuks mistahes intervalli silmapilkselt kõlavärvi järgi ära tundma. Siit edasi tulevad akordide lahti laulmine ning järgnevused ehk harmoonia.

Niisiis: kolm mõõdetavat elementi muusikas on rütm, meloodia ja harmoonia. Seda kõike lähebki improviseerimisel vahetult vaja, sest tarvis on mängupartneri mõtteid lennult lugeda ja seda pelgalt kuuldeliselt. See kõik peaks juhatama hiljem transkriptsioonini, mis ongi parim õpetaja ja kokkuvõte teooriast.

Tabulatuurist kitarrikaela „mustrini“

Klaviatuuri „mustri“ määravad mustad klahvid (2, 3, 2, 3). Kitarri „muster“ on pisut kirjum. Ühes interneti kitarriõpetuses jooksevad need kaks tabulatuuri paralleelselt ja ilmselt miljonid noored klahvpilli- ja kitarrimängijad kasutavad neid edukalt popmuusikas. Popmuusika tugineb tavaliselt lihtsatele ja tuntud harmooniamudelitele ning muusikateooria pole seal vältimatult vajalik. Seetõttu töötab tabulatuur kui „sõrmemälu“ seal hästi. Improviseerimisel on iga hetk muusikas uus ja see vajab rohkem ja sügavamaid teadmisi. Pealegi on improvisatsioon ja kompositsioon ühe ja sama medali kaks külge.

                                                                                      Konstrueerime ise akordi

Kitarri keeled on (4) kvarthäälestuses, va. keeled 2 ja 3, mille vahel on (3) suur terts. Liikudes samal krihvil 6. keelelt 5. keelele, tekib järelikult (4) kvart, sellest terve toon edasi (5) kvint. Akordi moodustavad (heli)redeli noodid/astmed (1), (3) ja (5). Liikudes niiviisi keelelt keelele, leiame vajalikud noodid – nii tekibki kitarri kaelal tüüpakord.

Soovitav on seda kõike teha lauldes. See tegevus sarnaneb ristsõnade lahendamisele ja ja põnevusmänguks tulebki ta teha, sest inimesele jääb meelde ainult see, mis tundub huvitav. Sel moel saab elututele tabla-akordidele elu sisse puhuda ja siit edasi avaneb juba arusaadav tee sõrmestustele – tekib kitarrikaela „muster“.

Eks noodidki ole teatud mõttes tabulatuurimärgid, aga nad on universaalsed ja mõistetavad kõigile. Rütmimuusika noodikirjas on välja kujunenud teatud erinevused:

• kolmandal noodijoonel asuva noodi nimi on B (trad. solfedžos H), sest noodid saavad oma nimed tähestiku järgi ja erinevaid noote on 7, st. kaheksanda noodi nimi on sama, mis esimesel;

• akorde märgitakse suure tähega (trad. solfedžos tähistatakse minoore ja mollakorde väikese tähega)

Sõrmestused

Sõrmestused jagavad kitarri kaela viieks punktiirjoonega tähistatud osaks ja see ongi kitarri „muster“.

C-duuri heliredeli noodid kuuenda keele madalaimast noodist E kuni esimese keele 12. krihv-astmel asetseva noodini E.

Kõikides sõrmestustes leiduvad C-duuri tüüpakordid – kaks akordi bassiga 6. keelel, kaks akordi bassiga 5. keelel ja üks akord bassiga 4. keelel. Alates 12. krihv-astmest  algab kogu „muster“ uuesti, vastavalt oktaav kõrgemalt.

See „muster“ toimib kõikides helistikes, liikudes sarnaselt ketile – näit. G-duuri helistikus on esimeseks sõrmestuseks algselt kolmas sõrmestus jne. Selline „muster“ annab selge ülevaate kogu kitarri kaelast ja on hädavajalik improviseerimiseks ning akordide süsteemseks tundmiseks. Tundes kitarri „mustrit“, võime julgelt avada mistahes kitarriõpiku ja kõik uued tarkused leiavad kohe praktilise kasutuse.

Artikkel ilmus ajakirjas”Kitarr” 1/2011

Seminari viib läbi prof. Benjamin Dwyer (Royal Irish Academy of Music / Dublin).

Prof. Benjamin Dwyer on üks Iiri juhtivaid heliloojaid, kitarrivirtuoos, innovatiivne musikaajaloolane ja Iiri uue muusika kuraator.  Tema “12 etüüdi kitarrile” (2008) on saanud maailmas suure tähelepanu osaliseks. Kahe päevase seminari raames tutvustab prof. Benjamin Dwyer oma tsüklit Twelve Etudes for Guitar ja õpetab kuidas kirjutada muusikat kitarrile. Osaleda võivad kõik heliloomingut ja elektronmuusikat õppivad üliõpilased EMTAst ja teistest muusikakoolidest. Teretulnud on ka vabakuulajad!

Tekst: Kristo Käo
Fotod: Kris Moor

Millal sul tekkis vajadus oma stuudio järele?

Hakkasin oma stuudiot tegema 1991. aastal, kui enamik 80ndate bände laiali vajus. Lendasin siis kolmeks kuuks New Yorki uut elu ja uusi võimalusi uurima. Seal tekkiski idee tasapisi oma audiostuudioga alustada ja soetasin esimese composer-tüüpi midistuudio. Siis oli täpselt see aeg, kui paljud panid plehku ja ei naasnud kodumaale tagasi. Minul aga oli juba pere ja otsustasin Eestisse kindlasti tagasi tulla.

Kui sa sealt kolaga tagasi tulid, kas piiril probleeme ei tekkinud?

Rolandi Studio-M oli väga kompaktne ja sel ajal ei saanud keegi täpselt arugi, millega tegu. Sellega sai aastaid helindeid loodud, kuni lisandusid ka muud vidinad ja muusikainstrumendid. Tekkisid ka esimesed reklaaminõudjad − Statoil, McDonalds ja teised Eestisse laienenud gigantfirmad. Sel ajal oli vaja paljudele video- ja audioreklaamidele originaaltaustasid teha. 90ndatel, kui interneti kasutamine ei olnud veel nii levinud ja arvutitega eriti muusikat ei tehtud, oli täiesti normaalne ainult helindamisest ära elada.

See on ikka tohutu töö endale arvutimaailm ja elektroonika selgeks teha.

Nüüdseks olen juba 20 aastat sellega tegelenud – meeletu, kuid põnev töö ja pidev õppimine. Eks reklaami saigi alguses ikka selle nimel tehtud, et järk-järgult tehnikasse investeerida, luua töökoha jaoks normaalsed tingimused ja hakata millalgi uuesti ka n-ö päris muusikat tegema. Alles nüüd olen jõudnud enam-vähem tasemeni, kus saab sujuvalt rahuldavat produkti välja anda. Mahavoki „Galaktikad” on selle tõestuseks.

Kas sina alustasid kohe digiga ja ei ole analoogi teinudki?

Kõigepealt sai IS Music Teamist ostetud järelmaksuga kaheksarealine lindiga Fostex ja suur analoogmikserpult. Nii et alustasin ikka lintmaki ja analoogpuldiga. Siis tulid juba igasugused HD recorder’id: DM-800, VS-2480 jne. Mis siin salata, aeg on läinud tagasi sinnamaale, et needsamad vanad lintmakid on uuesti välja koogitud.

Loe edasi ajakirjast…(Nr.2, 2012)

Tekst: Kristo Käo

Rasgueado’ks ei nimetata aga igasugust lööki keeltele. Peamiselt mõistetakse selle all Hispaania ja Lõuna-Ameerika kitarrimuusikas levinud võtet, kus keeli lüüakse üksteisele kiiresti järgnevate löökidega, kasutades selleks kõiki parema käe sõrmi. Sealt tuleb nimigi – „kratsides”. Rasgueado-võtteid läheb vältimatult tarvis siis, kui ühe sõrme või medikaga enam piisavalt kiiresti üles-alla liikuda ei saa.

Sõrmekombinatsioone on palju ja kõige rikkalikumat võttekomplekti läheb tarvis flamenkokitarristidel. Veelgi konkreetsemale stiilile pühendunud muusikud võivad hakkama saada ka vaid paari rasgueado-kombinatsiooniga. Näiteks kasutavad Gipsy Kingsi kitarristid peamiselt kaht sõrmejärgnevust, kuna suurem osa nende repertuaarist on rumba flamenca stiilis. Traditsioonilise või nüüdisaegse flamenko mängijad vajavad aga tunduvalt rohkem variatsioone.

Levinud on arvukad kombinatsioonid

Rasgueado-võtted võib jagada järgmiselt:

1. Ornamentaalsed rasgueado’d. Need ei pea tingimata täpselt rütmis olema. Akordile eelnevad löögid aitavad rõhke paremini esile tuua
2. Kolmest löögist koosnevad kombinatsioonid
3. Neljast löögist koosnevad kombinatsioonid
4. Viiest löögist koosnevad kombinatsioonid
5. Rumba flamenca
6. Nn waterfall-efekt. Seda võib teha eelnevalt mainitud kombinatsioonide põhjal.

Iga kombinatsiooni mängimiseks on läbi aegade loodud mitu erinevat sõrmestust. Mustlastel oli kombeks oma sõrmestusi varjata ja nii pidi igaüks ise endale jalgratta leiutama. Treenimise mõttes võiks ju harjutada kõiki neid võtteid, ent tegelikult kasutavad mängijad nendest ainult üht väikest osa. Sõltuvalt füsioloogiast ja eelnevatest kogemustest tuleb ühel mängijal paremini välja üks kombinatsioon ja teisel teine. Oluline on, et kõik tarvilikud rütmid mängitud saaks. Igas olukorras toimetulekuks peaks korralikult oskama vähemalt üht 3-, 4- ja 5-löögilist rasgueado’t ja üht rumbarütmi.

Loe edasi ajakirjast (Nr.2, 2012).

Tekst: Andri Riid
Fotod: Kris Moor

Jaapani kitarride eksport USAsse, Euroopasse ja Austraaliasse sai alguse juba 60ndatel, kuid tol ajal kujutasid need endast enamasti vineerist kere ning kehvavõitu riistvara ja elektroonikaga varustatud odavaid pille, mille disainis võis ära tunda elemente Euroopa pillitootjate Höfner, Eko, Burns või Hagström toodangust. Tüüpiliselt Jaapanis ühes ja samas tehases (enamasti oli selleks Teisco vabrik Okegawas) valmistatud instrumendid said tootenime vastavalt importija soovile.

Legendi kohaselt külastas ühe juhtiva Jaapani kitarrifirma[1] Arai & Co. asutaja Shiro Arai 1968. aastal muusikatööstuse messi NAMM, kus talle jäi silma taas tootmisse võetud Gibsoni Les Paul, mida aastail 1961–67 nõudluse puudumise tõttu ei toodetud. Ei läinud eriti palju aega mööda, kui algas Les Pauli koopiate masstootmine Aria partnertehases Matsumoku.

Teised levitusfirmad, nagu Hoshino Gakki, mille kitarridest on tuntuimad Ibanezi nime kandvad instrumendid, ja Jaapani siseturule orienteeritud Greco tootemargi turustaja Kanda Shokai, mille mõlema põhiliseks partnertehaseks oli FujiGen Gakki, olid kiired trendi järgima, rääkimata paljudest väiksematest levitajatest. Esimesed koopiad ei olnud proportsioonidelt ega mõõtmetelt väga täpsed ja neile pärandusid mõned tollastele Jaapani kitarridele iseloomulikud tehnilised lahendused või disainielemendid. Kael kinnitati kere külge enamasti kruvidega, mitte tapiga nagu originaalinstrumentidel.

Kopeerijate lemmikuteks olid Gibsoni Les Paul ja Fenderi Stratocaster, kuid kopeeriti ka kõiki teisi tolleaegseid Gibsoni ja Fenderi pille ning valitud mudeleid Rickenbackerilt, Ampegilt, Mosrite’ilt jt firmadelt.

Eesti tuntum kitarrimeister Kuldar Kalluste väidab, et kui ollakse korra saanud meistripilli proovida, siis enam odavat poepilli kätte võtta ei taheta. Ajakiri Kitarr käis Kitarrikliinikus uurimas, milles erinevus seisneb.

Tekst: Kristo Käo
Fotod: Kris Moor

Millal sa oma esimese kitarri valmistasid?

Esimese pilli tegin lapsepõlves koos isaga. See oli Stratocasteri tüüpi elektrikitarr.

Kas tegid selle biitlite mõjul?

Mulle nooruses biitlid eriti ei meeldinud, nüüd meeldivad küll. Ma ei mäleta, miks ma just selle pilli tegin. Alles seda enam ei ole. Tõsiselt hakkasin pille tegema 1983. aastal Aaro Altpere käe all. Altpere käskis mul kõigepealt joonised teha ja mõne aja pärast tulingi nendega tema juurde tagasi. Altpere on tegelikult viiulimeister ja kitarride osas tuli mul palju ise leiutada. Hiljem, kui piirid lahti läksid ja info levima hakkas, selgus, et olen põhilised probleemid lahendanud täpselt samamoodi, nagu teised pillitööstused olid seda teinud.

Kui kallis on ühe korraliku elektrikitarri materjal?

Umbes 1000 euro kanti. Korralikud asjad maksavad palju, aga inimesed lihtsalt ei usu, et üks pisike asi võib nii kallis olla. Saadakse aru, et auto väärtus võib olla miljon või enamgi, aga et mõni pill võib maksta 100 000 eurot, seda enam ei mõisteta. Mõeldakse ikka, et mis seal siis nii erilist on.

Akustilisel pillil peab kõlakast hästi kõlama ja selleks on vaja kvaliteetset puitu. Aga kuidas on elektrikitarri puhul?

Täpselt sama – ikka peab kõlama. Kui materjal ei kõla, ei saa ka helipea imet teha. Helipea saab kõike seda võimendada, mis pillil on juba naturaalselt olemas.

Nägin eBays müügil pilli, mis on tehtud Titanicult pärit tammelauast. See maksis oma paarsada tuhat eurot. Kui hea see kõlaliselt on, seda ei oska öelda, aga paljude pillide juurde kuuluvad teatud legendid.

Eks see ongi selline eksklusiivkaup – tehakse ainult üks mudel ja sellist rohkem maailmas ei leidu. Loevad ka juurderäägitavad legendid. Frankfurti messilt võib osta Venemaalt pärit tsaariaegseid materjale, millele on peale trükitud materjali lõikamise aeg − kuupäevad ja kõik on täpselt kirjas. Need legendid maksavad palju…

Loe edasi ajakirja paberväljaandest (Nr. 2, 2012)

Tekst ja foto: Riho Sinisalu

Pinguteid toodetakse nii välimuse kui ka funktsionaalsuse poolest erinevaid. Lisaks tavalistele on olemas veel lukustuvad pingutid, kus piisab keele sirgekstõmbamisest. Ent see tuleb omakorda lukustada ning lõigata lukustikruvist üleliigne keeleosa ära. Nii saamegi keele õigele kõrgusele häälestada.

Tööriistadest läheb tarvis lõiketange, näpitsaid, mutrivõtit ja keeltekerimise tööriista…

Loe edasi ajakirjast ja vaata videot:

“Teisipäeval on soojenduskontsert Helsinki Pueblos, kolmapäeval Eesti saatkonnas Pariisis, reedel festivali Blues Autour du Zinc pealaval Beauvais’s ning laupäeval sealsamas ühes väiksemas klubis,” ütles Roots. “Festivalikutse tuli tänu meie mulluse CD “Leigh’s Spider Jam” figureerimisele Prantsusmaa bluusitabelites, aga ilma saatkonna abita oleks reis vaevalt teoks saanud – selle eest neile suur aitäh!”

Novembris oli “Leigh’s Spider Jam” seitsmendal kohal prantsuskeelsete bluusiraadiote ühingu Le Collectif des Radios Blues mängitavuse pingereas, jaanuaris kolmandal kohal kriitikute koostatavas edetabelis Powerblues. Aprillis ootavad Andres Roots Roundabouti ees esinemised Soome bluusifestivalil Stompin’ At The Savoy ning klubiürituste sarjas Ghettoblues; Eestis antakse kontserte Tartus ja Türil koos Shoti alternatiivbluusimehe Dave Arcariga.

Enne suurt suve lubatakse ka värsket EP-d, millel lisaks Rootsile ja Eessalule teeb kaasa ka trummar Raul Terep. Praeguseks on sealt kuulamiseks üles riputatud pala “Link To Elmore” – bändi tribuut Link Wrayle ja Elmore Jamesile:

Tekst ja fotod: Kris Moor

Internetist teie kohta eriti palju välja ei guugelda. Ainult seda, et tegutsete juba aastast 2010 ja ajate 70ndate proge-rokk-fusion‘i liini. Kas muusikamaitse on see, mis on teid bändina kokku viinud?

Tõttöelda alustasime paar aastat tagasi natuke teise koosseisuga. Ajasin pundi kokku, et teha Otsa koolis aasta üleminekueksamiks paar lugu. Aga kõik tuli nii vahvalt välja, et mõtlesime, et prooviks midagi edasi arendada. Hiljem aga selgus, et päris sellise koosseisuga bänd nii hästi ei toiminud. Võib-olla oligi asi muusikamaitses ja erinevates huvides. Läksime sõpradena lahku, alles jäime mina ja bassimees Villem Rootalu. Võiks öelda, et tõepoolest, uue koosseisu tõi kokku ühine muusikamaitse. Olen äärmiselt õnnelik, et olen oma bändi saanud sellised suurepärased noored muusikud nagu Liina Kuill klahvidel, Kristen Kütner kitarril ja Ott Adamson trummidel.

Kas Sina oled group conFusioni süda ja hing, mängid n-ö esimest viiulit ja valid ka repertuaari?

Ei julge päris nii ütelda, et mina olen süda ja hing. Meil on nii hästi läinud, et kõik on hinge ja südamega asja kallal. Aga eks ma üks eestvedaja ole jah. Mulle meeldib hirmsasti organiseerida ja asju korraldada. Repertuaari valin tõepoolest enamjaolt mina. Tähendab, mina pakun loo välja ja siis me koos arutame − ilmselt ka seepärast, et ma mängin viiulit, ja viiulit teatavasti sellises muusikas eriti tihti ei kuule. Peame leidma lood, kuhu suudame viiuli hästi sobitada.

Kui tihti te proove teete ja uusi lugusid õpite?

See oleneb konkreetsest ajahetkest, kas on mingi esinemine tulemas või kuidas on teistel aega. Eks me kõik ole tegusad inimesed, osad meist on ka mõne teise bändi liikmed. Ott Adamson mängib Dramamamas, Villem Rootalu Kruuvis.
Üritame proovi teha ikka paar korda nädalas. Oleneb, kuidas me teiste proovide, kooli või muude tegemiste kõrvalt ühiseid aegu leiame.
Uusi lugusid on vaja üpris tihti juurde õppida, siis tulevad vanad lood ka kuidagi paremini välja. Nii saab kogu kava justkui uue energia.

Kas lugude seaded tulevad niisama kokkumängimise/jämmi käigus, või Otsa kooli inimestena näete selleks hoopis teistmoodi vaeva: kirjutate näiteks seadeid ringi ja mässate enamus ajast nootidega?

Seda tuleb igatpidi ette. Sellise muusika puhul on lugudes hästi palju konkreetsust, ei saa väga hämada. Mõtleme palju ette ja kirjutame lood välja. Aga proovis jämmime tõesti ning vaatame kuidas ja mispidi lugu päriselt toimib. Teoorias ja paberil võivad paljud asjad toimida, aga tegelikkuses ei kõlba kuhugi!

Kas te oletegi rohkem interpreteeriv bänd või esitate ka originaalmuusikat?

Oleme rohkem interpreteeriv bänd. See on lihtsalt metsik, kui palju on vägevat aastatetagust muusikat, mida praegusel ajahetkel eriti ei esitata! Kui internetis, erinevates fonoteekides ja vinüülipoodides sorida, leiab niivõrd suurepärast kraami, et seda lihtsalt peab interpreteerima! Meie sooviks on tuua see muusika kuulajate ette live-olukorras.
Eks me jändame omaloominguga ka natukene, aga see ei ole hetkel prioriteet. Hirmus raske on panna kavasse lugusid, mis on küll meie omad, aga oleksid samal tasemel nende teiste lugudega. Aga ehk kunagi…

Bändi nimest võiks eeldada, et kaldute rohkem fusion‘i poole. Millised bände te kõige rohkem interpreteerite?

Meie suurimad lemmikud on fusion‘i alustalad John McLaughlin & Mahavishnu Orchestra. Lisaks on hetkel kavas ka Frank Zappa, Mike Stern, Uzeb, Jean-Luc Ponty, Didier Lockwood jne. Tulevikus on plaanis läbi kammida rohkelt teisigi tuntuid ja tundmatuid jazz-rock‘i muusikuid.

Viimasel ajal olete tihedalt andnud mitmeid kontserte. Millised on tulevikuplaanid?

Olen isegi imestanud, et alates novembri lõpust, kui selle koosseisuga alustasime, on kontserte olnud üpris mitu. Kuid eks tulevikus on plaan saada võimalikult palju vahvaid ja inspireerivaid esinemiskogemusi. Püüame ka mingeid asju lindistada.
See on vägev tunne, kui saab teha muusikat nii toredate ja musikaalsete inimestega. Loodan, et see niipea ei lõppe!
Järgmine kontsert on 11. aprillil Tartu Jazziklubis koos suurepärase IHM Trioga. Olete kõik väga oodatud!

group conFusion
(G. Otsa nim. Talllinna Muusikakool)

Liis Lutsoja – viiul
Liina Kuill – klahv
Kristen Kütner – kitarr
Villem Rootalu – bass
Ott Adamson – trummid

Vaata ka bändi värsket Facebooki lehte:
http://www.facebook.com/groupconFusion

Rock’n'roll sündis Ameerikas umbes 60 aastat tagasi bluusi, džässi, kantri ja gospeli kombinatsioonina. Kuuldes sõnapaari rock’n'roll, meenuvad meile Chuck Berry, Elvis, Carl Perkins, Jerry Lee Lewis, Buddy Holly, Little Richard ja nende poolt loodud aegumatu muusika.

Tekst: Vahur Vessart

Tänane lugu ongi just nimelt see vana hea rock’n'roll, mida iga kitarrist peaks oskama mängida.
Kasutasin nii saatekitarride kui ka soolo tarvis juba aastakümneid ennast tõestanud häid nippe, millest tänapäevane rokilik kitarrimäng alguse ja vundamendi on saanud. Küllap paljud tunnevad ära, millistest lugudest on laenu võetud.

Kitarr 1 mängib kõigile tuttavat ja väga levinud kitarririffi (helifail 1). Kõiki noote võiks mängida medikaga ülevalt alla ja parema käe servaga võib roobi ääres pisut summutada. Kui lugu jõuab akordini F7, mängige sama riffi 5. ja 4. keelel VIII positsioonis, G7 puhul X positsioonis.

Kitarr 2 mängib akorde, lühidalt ja täpselt (helifail 2).

Kitarr 3 dubleerib bassi, selle partii kirjutasin koos soologa välja.

Soolos kasutasin C-bluusiskaalat (C Eb F Gb G Bb) ja C-miksolüüdiaskaalat (C D E F G A Bb) ning mängisin VIII positsioonis. Kui need kaks skaalat kokku panna, saame Blues Composite’i skaala (helifail 3).
Soolo mängimisel võtke nooti kui visandit, lisage juurde enda nippe-trikke ning nautige rock’n'roll‘i.

Keeled pooleks!

Helifail 1 – rock’n'roll koos saatekitarride ja soologa: nr.1 – Rock`n`roll soolo
Helifail 2 – ilma soolota: nr.2 – Rock`n`roll saade
Helifail 3 – kõlavad ainult trumm ja bass:
nr.3 – Rock`n`roll – trumm & bass

Vaata noote ajakirja paberversioonist (Nr.2, 2012).