Laur Joamets on 23-aastane elektrikitarrist, kuid on vanusele vaatamata olnud lavadel peaaegu kümme aastat. Lauri peetakse väga mitmekülgseks muusikuks, aga ise hindab ta oma tegemistest hetkel kõige rohkem bändi Dramamama, millel on tulekul teine plaat. Kristo Käo püüdis välja uurida, kuidas saadakse nii noorelt nii andekaks.

Kuidas sa kitarri juurde jõudsid?

Kuna ema õpetab Elleris klaverit, siis mind pandi viieaastaselt klaverit õppima – muusikakooli eelklassi. Vaatasin, et ühes klassiruumis, kapi otsas, oli väike tšello ja see meenutas kitarri. Mõtlesin, et kitarri nii noortele niikuinii ei õpetata, aga tšello on natuke selle sarnane, et tahaks tšellot mängida. Käisin emale nii kaua peale, kuni ta ütles, et olgu, lähed tšellot õppima. Kolm aastat õppisin seda pilli Reet Metsa juures.

Hea õpetaja. Sinust oleks võinud hea tšellomängija saada.

Nojah. Aga isa [Andres Joamets, vabakutseline muusik, toim.] hakkas mulle ühel momendil natuke kitarri näitama. Ma küsisin ka, et mis toonid ja asjad on. Ta näitas natuke, mul tekkis kohe huvi ning tahtsin jõuludeks kitarri saada. Sain sellise ¾ mõõdus Stratocasteri koopia.

Sa olid siis seitsmene ja käisid juba koolis?

Kaheksa või üheksa olin. Alguses tinistasin niisama oma lõbuks, kuni ühel hetkel isa ütles, et mis sa siin niisama tinistad, hakka nüüd harjutama. Näitas näpuga plaadiriiuli poole, et näe, hakka tegelema.

Kas sa jätsid paugupealt tšello ja muusikakooli pooleli?

Ei jätnud. Lastemuusikakooli lõpetasin tšelloga, aga tegin seda vana rasva pealt. Ega ma tšellot ei harjutanud – kohe üldse. Ainult kitarri hakkasin rohkem mängima.

Kas sellest on mingit kasu ka olnud, et sa oled meloodiapilli mänginud? Akustilist kitarri meloodiapilliks keegi ei pea, sest sellega ei saa pikka nooti hoida, aga elektrikitarriga saab. Tšelloga oli sul see kogemus olemas, keskendusid ainult meloodiatele ja mängisid kogu aeg ainult viisi.

Tšello puhul mind häiriski see, kuidas väikestele lastele õpetatakse, et lugu algab ja lõppeb siin, ja sa pead loo jooksul mängima neid ja neid noote, niimoodi ja niimoodi. Aga alati, kui oli perekondlik kokkusaamine – mul on terve muusikasuguvõsa, kõik tegelevad muusikaga –, siis võeti pillid kätte ja hakati jämmima. Isa ja onud mängisid seal džässi ja bluusi, aga mul oli alati küsimus, kuidas ma saan kaasa lüüa. Mul ei olnud mingeid teadmisi, mida ma saaksin selle pilliga niisama teha. Ja siis mul oli igav. Aga samal ajal sain ma kitarri kohta järjest rohkem teada, isa seletas mulle bluusiringi ja pentatoonika ära, paar rock’n’roll’i käiku näitas ka, ja siis ma juba tundsin, et „ohoo – ma saan ise pilliga mõelda ja midagi teha!”

Kui sa oleksid läinud kitarriga kohe muusikakooli klassikat õppima, oleks sama häda olnud. Sul oleks küll kitarr, aga oleksid sõltunud nootidest. Jämmi poolt ei õpetata seal siiamaani.

Noh, aga õnneks oli mul kodus isa. (Naerab.)

Tanel Padar ütles, et tema ei tea skaaladest midagi, aga rokib küll. Sina mängid hästi palju stiile, võid teha Pat Metheny häält, kui tahad, või midagi muud. Sinu teooriateadmised peavad tulema ilmselt kusagilt mujalt kui koolist?

Ega ma ka skaalade peale mõtle. Skaalasid ja akordimärke õpetas mulle Ain [Agan], need asjad on mul selged. Aga olen kuulanud palju erinevaid kitarriste, et sealt maha ampsata, kuidas nad seda teevad. Ega ma tegelikult džässi mängida ei oska. Lihtsamate asjadega saan hakkama ja petan ära. Ma olen samasugune nagu Tanel Padar: lihtsalt roki- ja bluusikitarrist, kõrtsimuusiku süldi taustaga! (Naerab.) Sellepärast ma oskangi natuke rohkem stiilidega ümber käia.
Ma mängisin süldibändis ja hakkasin kõrtsides isa asendama juba umbes 15-aastaselt. Kui ma sain 17, siis mängisin sellises ansamblis nagu Nukker Kukeke. Mulle hakkas see asi jubedalt pinda käima. Ütlesin isale ka, et sült on jama ja et ma ei viitsi seda enam mängida. Isa aga ütles, et mida sa jamad, sa saad sealt normaalselt pappi, saad pillikola kokku osta, kõik on tipp-topp; ja iseenesest see muusika, mida sa mängid, ei ole halb, vaid need on läbi aja maailma kõige paremad poplood. Ole mees ja võta need lood originaalis ette, mängi hästi ära, ja siis tule mulle uuesti niisugust juttu ajama.
Ma võtsin ülesande ette ja see ei olnud kõige lihtsam töö – aga metsikult arendav. Kui sa pead mängima sambast rock’n’roll’ini, siis sinna vahele mahub igasugu huvitavaid asju. Ja elektrikitarriga valsi mängimine nii, et see veenev oleks, ei ole ka kõige lihtsam asi.

Millised bändid sul praegu käsil on?

Põhimõtteliselt on üks bänd – ansambel Dramamama, millega peaks järgmise aasta alguses uus plaat välja tulema. Üks on juba väljas.

Kas see on selline bluus-rokk?

Seal on erinevaid elemente igalt poolt. Bluus ja rokk on see, mida me ise kõige rohkem kuulame. Omalooming ikkagi, kuigi live’is teeme ka kavereid, aga me teeme neid omamoodi.

Hakkasite Tanel Padariga uut bluusibändi tegema. Kas seal on oma lood või kaverid?

Praegu on kaverid. See ei olegi nagu päris bänd, see on rohkem selline teadmata asi, millel pole mingit lõppkuupäeva. Saame kokku, mängime pilli ja ongi lahe.

Sa oled praegu 23-aastane. Kas sa mõtled ka, mida sa tahaksid tulevikus mängida või sa võtad praegu vastu, mida pakutakse, ja loodad, et aega jätkub kõigeks?

Enamus asju võtan sellepärast vastu, et mul on vaja süüa ja üür ära maksta.

No siis oled ju ehtne bluusimees!

Nojah. Kui mul oleks võimalus, siis ma ei teeks pooli asju, mida ma praegu teen. Pigem pühendaksin aega sellele, mida teen ansambel Dramamama ja Mikk Tammepõlluga. Aga meil kõigil on oma eri asjad, mida peame tegema selleks, et ära elada. Dramamamale lihtsalt köhime raha sisse, et seda elus hoida.

Käesoleva aasta alguses jõustus määrus, millega hakkab kehtima uus põhikooli ja gümnaasiumi õppekava. Ainevaldkond „Kunstiained” sisaldab muu hulgas kohustust õpetada III kooliastmes (7.–9. kl) akustilise kitarri akordimängu võtteid. Kitarri on selles dokumendis mainitud nii õppetegevuste, õpitulemuste kui ka õppekeskkonna all. Gümnaasiumis kasutatakse ja arendatakse põhikoolis omandatud oskusi. Nii lihtne see ongi. Aga kuidas see päriselt teoks teha ja miks üldse kitarr?

Pilliõpe muusikatunnis ei ole uus nähtus – paljud meist on lapsena koolis kastanjette või trumme klõbistanud või koguni plokkflööti puhunud. Need on jõukohased instrumendid juba üsna väikestele lastele. Kuid põhikooli lõpuosas laste muusikalised soovid muutuvad, seda kinnitavad paljud muusikaõpetajad. Pole saladus, et kitarr on jätkuvalt läänemaailma populaarseim muusikainstrument – üle 40 miljoni Google’i otsingu kuus. Järgmisel kohal on klaver alles 16 miljoni otsinguga. Aga me ei peagi näidetega väga kaugele minema, sest Kitarrikool.ee netikooli on end õpilaseks registreerinud üle 6500 eestlase. Samas on meie muusikakoolides vaid ligi 750 kitarriõpilast ning järjekorrad pikad. Järeldus – nõudlus on suur ja seda on mitmel tasemel märgatud.

Muusikakool on lahendus vaid osa laste jaoks

Nn vene kool muusikahariduses on aastaid tähendanud seda, et valitakse välja andekamad, tehakse nendega meeletut tööd ja püramiidi ülejäänud astmeid käsitletakse kui jääkprodukte. Kes meist poleks kuulnud, et üht või teist inimest peeti muusikatunnis andetuks ja ta korrutab seda pärast terve elu, kuigi see pole tõsi. Lihtsal tasemel pilli mängima õpivad kõik, seda tõestame Kitarrikooli kursustel iga päev juba üle kümne aasta.

Meile ei mahuks pähe mõte, et jalgrattaga sõita tohib vaid Jaan Kirsipuu! Samamoodi, nagu igaüks võib rattaga oma asju ajada, võib inimesel kodus seinal olla ka kitarr, millega vajadusel lihtsamaid laule saata. Asi polegi ju kitarris, läbi aegade on olnud moes erinevad pillid. Põhimõte on, et kooliajal omandatakse vähesel määral erinevaid spordi-, kunsti- ja käsitöötehnikaid, ja kuigi kõigist ei saa proffe, sirguvad ka tulevased elukutselised just koolidest.

Lisaks kitarriõpetusele muusikatundides tekivad ilmselt koolidesse ka kitarriringid, kus saavad käia need, kes veidi rohkem süveneda soovivad. Keegi ei keela sealt edasi minna ka muusikakooli ja asja tõsisemalt ette võtta. Lõpuks on muusikaharidusel ka oluline sotsiaalne roll. Paljudes piirkondades ei olegi eriti valikuid, millega peale kooli tegeleda.

Kuidas saab muusikaõpetajast kitarriõpetaja?

Erinevate organisatsioonide ja inimeste ühiste pingutuste abil saab teoks projekt Koolikitarr.ee, mis loob võimalused õppekava nõuded ka reaalselt õppetöösse rakendada. Oleme kokku pannud järgmise komplekti:

• Täiendkoolitus tegutsevatele muusikaõpetajatele. 50 esimest saavad Innove toel mahuka koolituse tasuta. Koolitus algas oktoobris 2011 ja lõppeb 2013 kevadel. Uued koolitused algavad igal sügisel.Koolitus õppekava raames alles EMTA-s õppivatele muusikaõpetajatele
• Uued õppematerjalid nii õpilastele kui õpetajatele (spetsiaalne õpik, netikursus Kitarrikool.ee lehel)
• Soodsad kitarrikomplektid koolidele (eksperdi valitud kitarrimudelitest koosnev pillikomplekt koolidele), võimalus ka pille laenutada.

Õpetajate huvi koolituse vastu on seni olnud ülisuur – registreerus rohkem inimesi, kui meie gruppidesse mahtus. 2012 sügisel saab jälle koolitustega liituda, aga mitte enam selle projekti raames. Mõned piirkonnad on ka ise koolitusi organiseerinud.

Pillide ostmine on ilmselt paljudele koolidele suureks mureks, aga on neidki, kes juba praegu kitarrikomplektid ära tellisid. Julgustuseks võib öelda, et 12 kitarriga komplekti hinna eest saaks pool kõige odavamat pianiinot, võimsamat sorti videoprojektori või kooli katusele mõned ruutmeetrid plekki. Pillide ostmisel kasutatakse ka erinevate europrojektide tuge. Saarlaste Bändikooli projekt sai toetust Leader+ kaudu ning näiteid on veel.

Kui pillid käes ja kvalifitseeritud juhendaja majas, saabuvad tulemused kiirelt – kõikjal, kus viimase nelja aasta jooksul kitarri õpetamas käinud olen, tekkis mitmeid koolibände juba paari kitarritunni järel.

Rohkem infot: www.koolikitarr.ee

Kommentaarid:

Aarne Saluveer (osales uue õppekava loomisel):

“Miks kitarr – ühe suure, vana ja aegadeülese näppepillide perekonna kaasajal levinud vorm, millele elektrikitarri kasutuselevõtt väga suure levi on kindlustanud. Palju säravaid mängijaid ja koolkondi ja repertuaari. Hea juhendamise korral on suhteliselt hõlpsalt võimalik omandada lihtsam akordika ja siis liikuda edasi keerulisematesse harmooniatesse.

Miks nüüd – mitmetel põhjustel pole eesti peres pillide olemasolu ega pillimäng saanud laia kandepinda. Nüüd on saadaval suhteliselt soodsa hinnaga pillid ja inimestel tekkinud huvi ning vajadus neid soetada. Lisaks tekib juurde õpetajaid ning arendajaid, kes loovad keskkonna ka iseseisvaks õppeks.

Koolimuusika ametlik hoiak on muutunud nõukogudeaegsest vihkamisest biitnike instrumendi vastu pigem mõistvaks ning toetavaks.”

Janne Fridolin (Eesti Muusikaõpetajate Liidu juhataja):

“Kõige suurem mure koolides on pillide puudumine. Kitarriõpetajaid ei ole ka nii palju kui kitarrihuvilisi. 7.–9. klassi õpilane on kitarriõppest väga huvitatud ja kindlasti tekib hiljem palju soliste, kes hakkavad ennast kitarril saatma.

Kui ma olin 8. klassis, tahtsin ka ise tohutult seda pilli õppida ja asi jäigi pooleli, kuna ei olnud õpetajat, kes edasi õpetaks. Sel ajal olid muud huvid ka ja nii see jäi.”

(Muide, nüüd osaleb Janne Koolikitarri projektis ja oskab juba üsna kenasti mängida

45-minutiline kava oli lõbus, sisukas, õpetlik ja kaasahaarav. Lugude ja tantsunumbrite vahele räägiti humoorikaid lugusid, õpetati veidi kitarrimängu, plaksutamist, cajoni ja ühtlasi ka tantsu. Tundus, et hispaania teema saalitäiele õpilastele meeldis ja koolipõradatel trampimisega ei hoidnud end ka keegi tagasi. Seda, et koolirahvas rahule jäi, kinnitasid omakorda ka kontserdi lõppedes lava äärde kogunenud autogrammi jahtijad (jahtijannad).

Võib öelda, et selline üritus tõmbab ikka üsna hästi päeva käima Kitarrikooli kontorisse tagasi jõudes käisid mul käed veel mitmeid kordi cajonil buleriase rütmis  Minu jaoks oli see päev nostalgiline, kuna kuulasin kontserti saalis, kus 8 a tagasi lõpetasin pika 11 a kestnud tee… KSG, flamenco,toredad kohtumised ja südamlikud mälestused olid minu 30. jaanuari päevateemaks

„Prantsuse helilooja ja kitarrist Marc Ducret kuulub tänapäeva originaalseimate improviseerijate hulka. Iseõppinud ja erakordselt andekas muusik ei piira ennast ühegi konkreetse stiiliga. Ta kirjutab eristatavat ja ootamatut muusikat, mis ründab raevuka elektrikitarri pursetega või triivib õrnadesse impressionistlikesse abstraktsioonidesse, heliseb rokkhittides või läheneb post-bop’ile, puhkeb müralaviinidesse või laseb kõlada tükikestel flamenkomaailmast või klassikalisest muusikast. Üks omapärasemaid kitarriste, kes kasutab akustilisi ja elektrilisi, bass- ja baritonkitarre, toodab unikaalseid helisid arvestades kõiki kujutletavaid muusikavorme.” Nii iseloomustab Eestiski juba hästi tuntud kitarristi muusikakriitik Immo Mihkelson. Eesti muusikasõbrad on saanud nautida tema mängu kas trio- või kvartetikooseisus, kuid sedapuhku tuleb ta üksi ja mängib soolokava „Tower” 1. veebruaril Tallinnas ja 2. Viljandis.

Marc Ducret sündis Pariisis aastal 1957. Professionaalset muusikukarjääri alustas ta aastal 1975, mängides basskitarri tantsuansamblites, rokk- ja folkbändides, saates lauljaid, lauldes ise ning töötades ka stuudiomuusikuna. Teda köitsid biitlid ja rollingud. Kitarristina oli ta küll autodidakt, kuid harjutas ise usinasti Wes Montgomery ja Pat Martino soolode järgi. Ducert huvitus just kitarrimuusika kõlalistest väärtustest, see külg köitis teda ka Bartóki, Stravinski ja Led Zeppelini muusikas. Kitarristina debüteeris ta 1986. aastal Patrice Caratini oktetis. Samal aastal sai ta French Orchestre National de Jazzi liikmeks ning moodustas ka oma trio. 1987 ilmus trio debüütalbum „La Théorie du Pilier”. Ducret sai regulaarseks esinejaks nii kodumaisel kui ka rahvusvahelisel kontserdi- ja festivalimaastikul.

Laiemat tuntust lisasid Ducret’le Django Reinhardti auhind ning ajakirja Jazz Hot parima prantsuse kitarristi tiitel aastatel 1987–1989. Karjääri edenedes sai temast väga nõutud artist ka välismaal. 1991. aastal alanud koostöö Ameerika saksofonisti Tim Berne’iga tõi Marc Ducret’le tunnustust ka džässi sünnimaal. Nad esinevad koos ansamblites Big Satan, Caos Totale ja Bloodcount ning samuti duona. Koos Tim Berne’iga mängib ta tosinal albumil ja ka mitmed oma sooloalbumid salvestas ta viimase plaadifirmas Screwgun. New York Factory alalise liikmena on Marc Ducret üks väheseid Euroopa muusikuid, kes käib tihti musitseerimas ookeani taga.

Marc Ducret koostööpartnerite hulka kuuluvad veel paljud mainekad muusikud, nagu Michel Portal, Joachim Kühn, Franco Ambrosetti, Didier Lockwood, Miroslav Vitous, Enrico Rava, Adam Nussbaum, Django Bates, David Sanborn, Joey Baron, Michel Godard, Dominique Pifarély, David Linx, Bobby Previte ja paljud teised. Samuti töötab ta paljude gruppidega, nagu AKA Moon, Acoustic Quartet koos Louis Sclavise ja Dominique Pifarély’ga, Andy Emleri kvintett, François Jeanneau’ orkester Pandémonium, Copenhagen Art Ensemble, Daniel Humairi ja Antoine Hervé ansamblid, François Corneloup’ kvartett. Viimasega on ta esinenud ka Eestis. Veel musitseerib Ducret duos löökpillimängija Bobby Previte’iga ning tema kvartetiga Latin for Travelers. Oma 1997. aastal loodud triot koos Bruno Chevilloni ja Eric Echampard’iga iseloomustab Ducret kui loomingulist laboratooriumi ja uue loomingulise etapi algust. Selle koosseisuga on kitarrist esinenud ka Jazzkaarel ja salvestanud mitu CD-d. Peale oma trio ja paljude ansamblikoosseisude esineb Ducret ka soolokavadega ning oma suurema ansambliga Seven Songs, kus ta uurib 60ndate muusikat, lähtudes oma erilisest vaatenurgast.

Ducret viimane projekt „Tower”, on inspireeritud Nabokovi romaani „Ada” ühest peatükist. (Eesti keeles ilmunud Eesti Raamatu väljaandes 2002. aastal.) „Kirjanik on pununud peeglitest, mälestustest ja suhetest labürindi, mis viib otsapidi tema teistesse teostesse, teemadesse ja tunnetesse. Muusikakeelde tõlkimisel püüdsin vältida raamatu mõtete tsiteerimist ja seletamist – otsustasin kirjutada muusika kolmele eri koosseisule, järgides seeläbi teose algupärast ülesehitust,” selgitab Ducret. Neid erinevaid koosseise Prantsusmaalt ja USA-st nimetab ta Real Thing nr. 1, 2 ja 3. „Toweri” soolovariandis jääb ta ikka Ducret’ks – mässajaks ja romantikuks, kelle kitarrimaailm on täiesti eriline ja sõltumatu.

www.marcducret.com

Kitarriajakirja

Harjutasin siin ise kitarri ja vaatasin ka, et ega ma väga uusi asju ostma ei kipu. Telefon aastast 2006 ja siin on näiteks üks Korgi metronoom, mille ostsin 2001 aastal Taanis õppides. See, et mingi elektroonikavidin kestab üle kümne aasta, polegi ime. Kuid see, et tal on sees samad patareid, mis ostes, on küll juba kõva sõna! Mäletan, et neid patareisid ostes lugesin sente ja oli valida lõunasöögi või patareide vahel. Müüja soovitusel ostsin ikka kallid patareid ja siin need siis on – 11 aastat intensiivset kasutamist, sisse unustamist, külmas ja kuumas, ööseks autosse unustatud, tundidepikkused harjutuskorrad… Muide, patareidel on kirjas ka best before: 07/2006

Silver küsib: (jutt on Kitarripoes müügil olevast Takamine 330SC-st)

“amazonis on selle mudeli hind 400 usd ehk 300eur. ehk siis, mis on tegelik tehinguhind?”

Minu vastus oli:

Kristo: “Kui soovid USA hindadega võrrelda, pane toll, transport ja KM otsa. Euroopa odavaim müüja on Thomann. Koos transpordiga ca 415.- EUR. Meie müüme täpselt RRP-ga.

Miks Eesti poed ei suuda hinnas võistelda Thomanniga? Hmm… Neil on 4 miljonit online klienti, 860 töötajat, linnaosa suurune pood ja käive nagu mõnel riigil.

Kuid milles me suudame võistelda, on lisaväärtus, mida loome:

• tasuta kitarriteemaline abi päevast päeva
• tasuta netikursused – aastane upgrade õigus: võtame aasta jooksul pilli 100% hinnaga tagasi, kui ostad kallima
• vahendame tootja garantiid, st. tegeleme asjaga ise
• tasuta asenduspill, kui on tegemist remondi või seadistamisega
• sõbralik, asjatundlik ja isiklik teenindus
• viime ja toome pilli meistri juurde, kui on vaja seadistada
• loomulikult saad pilli kohapeal proovida
• Ja lõpuks- maksame oma armsale riigile selle 480.- pealt täpselt 80 EUR käibekat. Õigemini, Sina kui ostja maksad. Või siis maksad sakslastele ja ei hakka kunagi niimoodi elama nagu nemad. Valik on meie.

Muide, pill ise on väga hea!”

On ka näiteid, kus suudame Thomannist odavamalt müüa, näiteks Laboga võimendid. On ka teisi näiteid. Hiljuti ostis keegi kavalpea minu ingliskeelse õpiku ühe meie ingliskeelse veebipoe kaudu ja sai odavamalt kui Eestis poest. No miks mitte – sai ju otse tegijalt ja seega parima hinna.

Eks lõpuks turg paneb asjad paika ja elame vast ka ilma muusikapoodideta kuidagi ära. Paksult kasumis pole siinsetest poodidest ükski, nii et kuniks jätkub fänne, saad poes kitarre katsumas käia..

Või mis mõtteid see kõik Sinus tekitab?

Selle õppeülesande eesmärgiks on rajada vundament, mille alusel on lihtsam improviseerida kitarrisoolot põhjale, milles kõlab vaid kaks akordi – A- ja G-duurid [helifail-1]. Soolo ehitame üles mõlema akordi kolmkõlade nootidele – nii on meil võimatu valesti mängida, kõik kõlab kokku ehk isegi liiga ilusasti! Peale selle õpime paremini tundma kitarri sõrmlauda, mis on väga vajalik, kuid aeglaselt omandatav oskus.

Kõigepealt konstrueerime võtte A-duuri mängimiseks IX positsioonis (skeem nr 1). Tegu on kõigile tuntud C-akordiga, mis on barré abil viidud IX positsiooni. Akordi toonika (1. aste ehk kodu) asub 5. keelel ja kuna IX positsiooni viidud akordi 5. keelel on just a-noot, siis ongi tegu A-duuriga. Lisame akordi olemasolevatele nootidele puuduvad noodid kolmkõlas A-C#-E (skeem nr 2) ja mängime kõik noodid üksteise järel, alustades ja lõpetades a-noodis 5. keelel. Sellist akordi mängimise viisi nimetatakse arpedžoks ja piisavalt harjutades omandame C-tüüpi akordiga kaasneva kolmkõla arpedžo, mida saab edaspidi kasutada ükskõik millisel duuril – tuleb akordi võte lihtsalt õigesse kohta nihutada. Selleks, et mängida G-duuri kolmkõla (GBD) arpedžot, nihutame C-tüüpi akordi VII positsiooni – kõlab G-duur ja tänu eelnevale harjutamisele on juba hõlbus mängida G-duuri kolmkõla arpedžot (skeem nr 3). Kõrgemates positsioonides ei pruugi akordi mängimine alati füüsiliselt võimalik olla, aga tähtis on seda võtet näha ja seostada kolmkõla arpedžoga.

helifail-2

Edasi loe juba ajakirjast “Kitarr” või tule Vahuri kursusele Kitarrikoolis, mis algab 18. jaanuaril.
Osta ajakiri siit

Kohale oli tulnud paras peotäis kuulajaid ja oli päris hubane. Kris Moor tegi ka mõned pildid ja kaameraloks käis ka. Siin mõned fotod ja videod:

[Show as slideshow]

Kitarrimuusika sõpradele pole vaja tutvustada, kes on Ain Varts. 70ndatel alustanud ning 80ndatel end ansamblites Propeller, Kaseke, In Spe ja T-Klaas tuntuks mänginud kitarrist on hinnatud stuudiomuusik, projektipillimees ning viimasel ajal eeskätt kitarripedagoog.

Kuigi Aini pillikogusse kuulub kümneid kitarre, on ühel instrumendil nende hulgas eriline koht –  Washburn Hawk teenis Vartsi põhipillina ligi 20 aastat.

„Kui olümpia ajal Linnahalli stuudiotehnikat hangiti, siis tegutses seal üks Soome ärimees, kes oli Washburni maaletooja ja tõi hiljem selle pilli lihtsalt näidiseks kaasa. Kuna kitarr oli nii hea, siis me saime temaga kuidagi kaubale, aga see käis väga keeruliselt: osaliselt rublades, osaliselt valuutas,” meenutab Varts. „Seepeale tahtis Riho [Sibul] ka sama pilli ning mõne aja pärast saigi selle, kusjuures pillide seerianumbrites on vaid kaks numbrit vahet. Kasekese plaadil mängisime mõlemad nende kitarridega.”

Hawk ja kogu Wing-seeria, mille too koos lihtsama Raveni ning kõrgema klassi mudelitega Falcon ja Eagle moodustas, oli märgilise tähendusega ka Washburni jaoks – 1883. aastal Chicagos asutatud firma tooteportfellis olid need alles esimesed elektrikitarrid. Pille toodeti 1978–1984 allhanke korras Jaapani tehastes, mis olid selleks ajaks tõestanud, et suudavad valmistada Gibsoni ja Fenderi kitarride korralikke koopiaid.

Wing-seeria instrumentidele on omane Gibson Les Pauli elektriskeem (kaks humbucker-helipead koos kolmepositsioonilise lüliti ning tooni- ja helitugevuseregulaatoritega), ainulaadne profileeritud saarest valmistatud teravate sarvedega korpus (selles kontekstis ebatüüpiline puiduvalik), ilmselt Fender Telecasterist inspireeritud sillakonstruktsioon (keeled läbi kere) ning pigem BC Richi või Alembicuga seonduv läbi kere ulatuv kael (neck-through). Omal ajal oli kahtlemata tegu innovaatilise disainiga, mille juuri tulebki ilmselt otsida Jaapanist – paljud samaaegsed Matsumoku tehases toodetud Aria Pro II mudelid olid väga sarnase konstruktsiooniga.

Ain Vartsi 1981. aastast pärinev pill rabab nii kere miniatuursuse kui ka massiivsusega ja äratrööbatud välimusega. Viimast ei tuleks siiski imeks panna, arvestades kitarri soliidset iga ning seda, mil määral tööhobust ekspluateeritud on – korra on murdunud isegi pilli kael. Peale selle on Ain, kes teeb ka enamiku hooldustöödest – alustades lihtsast seadistamisest kuni helipeade vahatamiseni –, aja jooksul ise kitarri täiendanud. Pilli algsed keelepingutid on asendatud lukustuvatega, elektriskeemi on lisatud lülitid, mis võimaldavad humbucker’eid lülitada ühe mähise (single-coil’i) režiimi, vahetatud on sadulad ning originaalhelipäid asendavad juba ammusest ajast Seymour Duncani humbucker’id.

„Käisin ansambliga Radar Bratislavas džässfestivalil. Berliinist Bratislavasse toimetas meid IL-18, turbopropellerlennuk, mis tegi nii kõva müra, et kõrvad olid tagantjärele tükk aega lukus. Pärast seda lendu jäid kitarri helipead vilistama, sest müraga kaasnenud vibratsioon oli neis mähised lahti raputanud, tekkis mikrofoniefekt ja need tuli välja vahetada,” selgitab Varts.

Nüüdseks on kasutatud muusikariistade turul võrdlemisi alahinnatud Hawk delegeeritud varukitarri seisusesse ning Aini põhipilliks on kujunenud 1996. aastal furoori tekitanud summa eest soetatud roheline Brian Moore MC/1p. Selleks on hea põhjus.

„See on universaalne pill, millega saab kätte kõik Strati- ja roki-sound’id, peale selle on tal kangisüsteem ja seda on väga hea mängida,” on Varts rahul. „Kuna ma olen küllaltki suurel määral projektipillimees, siis on vaja mängida seinast seina muusikat. Nii see tegelikult ongi – ega ma ühegi kindla stiili mees pole, rohkem tuletõrjuja tüüpi, ja selleks sobib kõnealune kitarr suurepäraselt.”

Jätkajatele on avatud registreerimine rütmikitarri, elektrikitarri, fingerstyle ja lastekursusele.

Seega, hetkel käib registreerimine järgnevatele kursustele:

Elektrikitarri kursus (Vahur Vessart, algab 18. jaan.)
Elektrikitarri jätkukursus (Vahur Vessart, algab 18. jaan.)

Laste kitarrikursus (Kristo Käo, algab 11. jaan.)
Laste kitarrikursus jätkajatele (Kristo Käo, algab 10. jaan.)

Saatekitarri kursus algajatele  (Aldo Järve, 9. veebr.)
Saatekitarri kursus jätkajatele (Aldo Järve, 12. jaan.)

Fingerstyle (Aldo Järve, 12. jaan.)
Fingerstyle jätkukursus 2 (Aldo Järve, 16. jaan.)
Fingerstyle jätkukursus 3 (Aldo Järve, 9. jaan.)